Meenutasime õetütrega, kuidas teda koolis ära hellitati

Täna rääkisime Skype'is mu õetütrega. Ta on juba 27-aastane ja meenus üks üsna räpane lugu, mis juhtus temaga koolis ehk siis umbes 10 aastat tagasi. See oli tol ajal ebameeldiv.

Õnnetus

Tulin nende juurde siis, kui vanemad läksid sanatooriumi tüdrukule järgi. Ta valmistus võistlusteks ja ka ninaeksamiteks, üks tema vanematest ei tahtnud lahkuda. Ja ma olen puhkusel.

Hommikul tormas neiu trenni ja mina kastsin lilli ja kukkusin komistanuna kastekannu koos ülejäänud veega kogemata tema portfelli peale. Et sisu märjaks ei saaks, laotasin selle kõik lauale, portfelli enda riputasin tooli seljatoele. Ja siis ma nägin midagi, millest mu süda vajus.

Totem

Portfellis nägin koos vihikute, õpikute, pliiatsitopsi ja mitmesuguse tütarlapseliku prügiga surnud hiirt. Hiir oli kuiv, kokkutõmbunud, kuid kahtlemata ehtne. Korjasin laiba kommipaberiga, haarates sabast. Tundsin, et see ei tulnud temast mingi vastik lõhn, vaid mingi magus, viirukit meenutav lõhn.

Toppisin vastiku leiu kotti ja hakkasin kiiresti kogu portfelli sisu läbi uurima.

Leidsin voodoo nuku

Ja kahtlused, mis minus tekkisid, leidsid peagi kinnitust - peaaegu kõigilt raamatutelt, vihikutelt ja isegi pliiatsite ja pastakate karbilt leidsin väikseid voodoo jooniseid. See nukk oli kõikjal. Keegi usinalt meie tüdrukule "saagi". Võtsin siis uuesti seljakoti ja hakkasin peamist otsima. Ja ta leidis selle kiiresti üles – tasku voodri külge kinnitati risti kaks suurt nõela. Kõik "rikkumismeetodid" on saadaval.

Kuidas ma seda tean

Ma eitan kategooriliselt kogu seda jama ega usu sellesse. Aga fakt on see, et kui ma olin noor, terroriseeris mind samamoodi tööl sekretär. Ta oli armunud oma ülemusse ja otsustas millegipärast, et ka mina tahan temaga suhet luua. Täiesti alusetu, muide. Ja kõike, mis ma täna oma õetütre kotist leidsin, leidsin pidevalt oma asjadest. Lolli sekretäri kannatlikkus ja visadus väärisid paremat kasutamist. Sel ajal hakati näitama saateid nendel teemadel ja see kõik oli moe tipus. Mäletan, et ma kartsin siis kohutavalt, kui üks kolleeg märkas mu mantli voodril kahte ristatud nõela ja rääkis rituaali tähendusest.

Kaks korda mõtlemata läksin lähimasse kirikusse, pöördusin preestri poole, kes kuulas mind kannatlikkuse ja tarkusega ning selgitas kõike. Sellest ajast peale suhtun ma humoorikalt sellistesse kellegipoolsetesse katsetesse mind kahjustada. Mul muidugi vedas, et mu isa oli nii kirjaoskaja ja suutis mulle edasi anda peamise – mitte uskuda! Tõsiasi on see, et paljud inimesed, kes on hirmunud sellistest ebameeldivatest asjadest, haigestuvad hirmust või satuvad isegi hätta, nagu need, kes neid mõjutada üritavad, kavatsesid!

Muide, mu õde on just selline – pigem ebausklik. Seetõttu poleks ta tohtinud veel midagi öelda.

Õetütar teab kõike

Õhtul oli vestlus õepojaga, kes ütles, et teda on juba piinatud, et kõik need nõelad ja voodoo nukud minema visata. Klassikaaslasele meeldivad sellised asjad, aga tema poiss-sõber pole minu õetütrele üldse huvitav, nii et nõid võib rahulik olla. Ka tema ei usu kogu seda jama, rääkis treenerile loo, toetas teda, et halvaks läheb vaid neil, kes usuvad. Ja nii see juhtuski.

Hommikul läksin kooli ja rääkisin sotsiaalpedagoogiga. Mulle meeldis naine, vana, tark. Ta lubas aidata. Ja ta aitas, tüdrukud leppisid. Kuigi neist loomulikult sõpru ei saanud, ei läinud nad ka tülli.

Ärge uskuge kahjusse, kurja silma ja nõidusse. Ja lapsi tuleb samamoodi kasvatada. Siis ei saa keegi sind kuidagi mõjutada.