Palusin naabrilt ilusat lille ja nüüd kahetsen päeva, kui selle oma saidile istutasin

Mitu aastat tagasi käisin naabri juures külas ja nägin väikesi põõsaid, millel olid ristikut meenutavad ilusad lehed. Neid istutati kahes sordis: roheline ja lilla. See kombinatsioon nägi lillepeenras ilus välja.

Küsisin naabrilt kihistumist ja ta andis selle rõõmsalt. Seda taime nimetatakse oksaliteks ehk oksaliteks.

Oma saidil istutasin selle mööda plaaditud rada. Tuli väga kenasti välja. Väikestest pistikutest, mille naaber mulle kevade lõpus kinkis, kasvasid sel suvel kenad põõsad.

Need osutusid täiesti pretensioonituteks. Lahkumisest tegin ainult kastmist. Ma ei teinud täiendavat väetamist.

Üllataval kombel kasvasid nad võrdselt hästi nii ereda päikese käes kui ka varjus, kuna osa teest oli pidevalt päikesevalguseta. Istutasin raja äärde violetse hapuka puu.

Jõudu saades õitsesid ta ka väikeste valgete õitega. Ma ei saanud küllalt sellest, kui ilus see osutus. Järgmisel suvel tõusis oksalis iseenesest, ilmselt ise külvates.

Põõsad on muutunud tihedamaks. Kuid minu üllatuseks ilmusid nad sinna, kuhu ma neid ei istutanud. Tõmbasin välja tarbetud võrsed ja unustasin selle.

Aasta hiljem avastasin, et oksalis kasvab juba seal, kus ta tahab, kaugel kohast, kuhu ma selle istutasin. Pidin temaga terve suve võitlema nagu umbrohi. Ja kui seemikud välja tõmmanud, olid mõne päeva pärast seal juba uued näha.

Mul oli ka väike kilega kaetud ala, peal kruus. Seda tehti umbrohtude jaoks. Ja killustiku hulgas oli kolm väikest, umbes 30 cm läbimõõduga lillepeenart. Kuni viimase ajani kasvatasin neis türgi nelke. Ja nii oli nelkide hulgas ka oksalis!

Sama tõmbas selle välja, kuid kuu aega hiljem peitis ta end juba nelgi lehtede alla. Ja isegi kuidagi jõudsid oksalid läbi kile ja kruusa ning kasvasid juba seal. Mitte ühelgi umbrohul pole see kunagi õnnestunud.

Terve suve pidin selle püsiva lillakaunitari võrsed välja tõmbama.

Aia eest hoolitsemine on muutunud pidevaks võitluseks hapuga. Algselt istutatud mööda radu tõmbas see kõik välja. Nüüd tahtsin sellest taimest lihtsalt igaveseks lahti saada. Kuidas ma kahetsen päeva, kui palusin naabrilt seda hapet lõigata!

Mulle tundub, et kui aeda midagi muud ei istutata, võtab see lihtsalt kogu ruumi. Kõige solvavam on see, et see asendas minu lemmik nelgi. Türgi nelk ei tulnud sellega toime ja suri. Kuid see on mitmeaastane, õitses terve suve ja mulle meeldis see nii väga!