"Istuge mu pojaga, te ei tööta ikka veel" - jultumatud naabrid ründavad jälle minu isiklikke piire

Tere!

Ajalooliselt juhtus nii, et kirjutan oma kanalil mingil põhjusel ainult naabritega suhtlemisel negatiivsetest aspektidest. Tõenäoliselt olen ma vanaks saanud ja tahan nuriseda) Kunagi kirjutan kindlasti häid asju, kuid nüüd räägin teile viimastest sündmustest koos naabri Lenochkaga.

Lena, nagu paljud naised, suutis 30. eluaastaks abielluda, sünnitada ja lahutada. Ainult uue armastusega pole veel õnne ja ema kasvatab oma poega üksi. Poiss, muide, on imeline.

Otsustasime abikaasaga terveks detsembriks maale minna. Väikeses asulas, kus küla sujuvalt suubub SNT-sse. Ta võttis puhkuse, ma häälestusin rahulikule elule ja igapäevasele jalutuskäigule metsaväljadel. Jõudsime kohale, selgus, et kogu asula oli peaaegu välja surnud: sest ilmselt enamik meist on suvised elanikud ja nad elavad siin haarangute kaudu.

Seetõttu oli mul väga hea meel näha oma naabrit Lenat. Ja tal oli hea meel mind näha) Meil ​​kolmel oli hea õhtu, lobisesime, lobisesime. Ja kahe päeva pärast helistab Lena:

Kuule, kas sa ei istu minu pojaga? Mul on matkal pimesoolepõletik, nüüd on kiirabil regionaalhaigla õnn. Ma ei tea, kellelt veel küsida, mu ema saab tulla alles päeva pärast... Kas seni jääb Slavik teie juurde?

Nagu iga normaalne inimene, ei keeldunud ma ka naisest aitamast. Tõsi, ema tuli ja võttis järgmisel päeval Slaviku. Ja Lena ise naasis peagi: selgus, et tegemist pole mitte pimesoolepõletikuga, vaid kroonilise "naissoost" haiguse ägenemisega, mida määrati elukohas ambulatoorselt ravima süstidega.

Lena tänas mind südamest ja vastuseks ütlesin ühe fraasi, mis sai meie suhtes saatuslikuks:

Tule, ma ei tööta nagunii

Ja väga kiiresti korrati seda taotlust. Alles seekord käis Lena linnas oma endise abikaasaga mõningaid juriidilisi küsimusi lahendamas: pole raske arvata, et mees, kes pojast armastuse pärast rinda lööb, ei maksa talle sentigi.

Ma olin nõus, kuid ilma entusiasmita. Saan aru, kui juhtum on kiireloomuline. Ja nii tahan ma külas puhata ja mitte mängida lapsehoidja rolli... Ka abikaasa polnud väikese külalise üle enam vaimustuses. Kuid mõlemad saime aru: poisil polnud sellega midagi pistmist.

Millegipärast saabus mu ema alles järgmisel hommikul. Ma ei tea, kuidas ta pidas seal oma endise abikaasaga läbirääkimisi, nende äri)) Seekord ütles ta aitäh, pani lauale šokolaadikarbi ja lahkus koos Slavikuga.

Läinud ja läinud! Nad hingasid välja ja olid rõõmsad. Aga seda polnud seal! 2 päeva pärast valmistus Lenka uuesti linna jaoks. Ma ei nimetanud isegi konkreetseid põhjuseid. Ma kahtlustan, et jälle otsustasin endisega "Nõus")) See on noor asi.

Aga siis sain pommi! Ma ütlesin talle kohe: kui sul pole pimesoolepõletikku, siis ma puhkan ja ei tööta lapsehoidjana. Lenat ei häbenenud minu ebaviisakus ja ta andis mulle hiilgava fraasi:

Noh, sa ei tööta nagunii, miks mitte istuda?

Miks sellised inimesed arvavad, et nad on kõik võlgu? Ja naabrinaise vanaemaga saab varasemat lugu lugeda siit: Obsessiiv naaber maal: kuidas koju minna!