Miks abistajad on nii olulised. Minu lugu

Esimene kogemus ehitusplatsil

Ehitusplatsile jõudsin hilja, 30-aastaselt ühe tuttava kaudu, töötasin Simferopolis brigaadis, kus meid oli koos mäega neli. Siis ei saanud ta midagi teha, nii et ta töötas abiteenistujana, vedas tsemendikotte, segas lahendust, kaevas vundamendi alla kaevikuid, too mulle, levinud lugu.

Suve jooksul pumpasin end nii palju, et muutusin sportlaseks, ainult öösel valutasid sõrmed, ikka on 50-kiloste tsemendikottide tassimine töö. Nad lubasid brigaadis kõike õpetada, kuid neil polnud kiiret, ma korraldasin nad täpselt sellesse rolli, kuid ei kaotanud meelt ja pööras suurimat tähelepanu töödejuhataja suhtlusele klientidega ja sellele, kuidas ta arvutas.

Ma teadsin, et mu käed mind alt ei vea, kuid pidasin inimestega läbirääkimisi pidama väga oluliseks ja ma ei kaotanud. Olin lahkumas brigaad oli märgatavalt kurbja kui ma juba ise töötasin, sain aru, miks.

Minu abilised

Tööle asudes proovisin üksi töötada, kuid see polnud alati mugav, võtsin sugulase assistendiks, kuid ei töötanud, tal polnud selleks südant, juhtub. Ja siis olid teised ja siin ma tundsin erinevust, töö lihtsalt lendas, eriti kui inimene oli selles küsimuses kogenud.

Siis nad kasvasid üles ja pojad hakkasid aitama, ei väsi enam tööl, kuna kõik antakse teile valmis, ei saanud nad sellest aru ja pidasid oma abi nappiks. Emad ütlesid nii, ei teinud peaaegu mitte midagi.

Ta selgitas neile, kui palju tarbetuid liigutusi ta ilma nendeta tegi, kui väsinud ta oleks ja kui palju vähem tegi, nad naeratavad, nad ei usu.

Ja mina Mäletan oma esimest brigaadi ja nende hapusid nägusid, kui ma oma lahkumisest teatasin, nüüd saan aru, mida nad siis kaotasid. Niisiis, hindage oma abistajaid, makske väärikalt ja aidake neil proffidele üles kasvada, sest pole paremat assistenti kui peremees, kellel pole vaja midagi öelda, ta annab kõik õigel ajal. Kas olete koos assistentidega töötanud?

Telli, jagage sõpradega, nagu uus lugu varsti.